10 põnevat fakti Aksi saare kohta

Aksi saar on umbes 2,3 km pikkune ja 500 m laiune saar Prangli vahetus läheduses. See on kaetud heinamaade, kadastike, kiviklibu ja endiste hoonete varemetega. Sarnaselt Kerile korraldame me ka privaat- ja grupireise Aksi saarele. Sel suvelgi külastame seda Eesti saart grupiga, millega saavad kõik huvilised liituda. Aksi saar on väga värvika ajalooga ja palju on tänu seal elanud fotograafile jäädvustatud.

1. Aksi saare esimesed elanikud saadeti sinna 18. sajandi algul Pranglilt

Pranglilt saadetud mehed polevat aga pärimuse järgi eluga sel väikesel Eesti saarel hakkama saanud ja üsna pea kolisid nad suuremale naabersaarele tagasi. Püsiasustus tekkis siis, kui Prangli saarele Mardi tallu tööle tulnud Aabram võttis Pranglilt naiseks Mari, rentis Haljava mõisahärralt Aksi saare ja asus 1797. aastal sinna elama. Aabram pidas mitut ametit – oli puusepp, sepp, kalur ja põllumees. Tööd oli saarel palju teha: püsti tuli panna hooned, põllu- ja heinamaad kraavitada ning kividest puhastada ja ehitada kiviaiad, käia kalal. Sel sügisel, kui Aabram ja Mari saarele elama läksid, randus ja hukkus Aksi randa viis suurt purjekat. Nendest sai piisavalt ehitusmaterjali.

Perekonnanimede panemise käigus pandi Aksis elavale perele nimeks kodusaare järgi Aksberg. Aabramil ja Maril oli sündis kolm poega, kellest suureks kasvas üks – Jüri. Jüril oli kolm last, kellele kõigile ehitati oma talud. Jüri kolmandal lapsel oli omakorda 10 last, seega kasvas Aksbergide suguvõsa varsti nii suureks, et nad ei mahtunudki Aksi saarele ära. Osad kolisid Viimsi poolsaarele, teised Jõelähtme rannaküladesse.

2. Aksilased olid suured muusikaarmastajad

Aksbergide suguvõsa oli andekas. Saarel tegutses nii pasuna- kui laulukoor. Harrastati kodust orelimängu. Aksbergid valmistasid kõige muu kõrval ka muusikariistu – oreleid ja harmooniume. Kõigis taludes olid orelid, mõned mandrilt toodud, teised ise tehtud. 19. sajandil olid koduorelid küllalt haruldane nähtus. Aksbergide mälestuste kohaselt olla saareelanikel soovitanud orelid osta saarel elanud rootslasest ohvitser David Wekman (Weckmann). Tema võis olla Aksi saare muusikalise tegevuse alusepanija ja edendaja, sest ta ise mängis ka orelit ning õpetas saare lapsed pilli mängima.

Aksbergide mälestusraamatus seisab, et Aleksander Aksberg koos venna Gustaviga käinud 1894. aastal purjealusega kaubareisil Soomes. Merereisi ajal lõbustasid vennad end pillimänguga – Gustav mängis viiulit, Aleksander harmooniumi. Ühtäkki kuulsid nad veidraid nohisevaid ja vilisevaid häälitsusi. Asja uurides selgus, et kümmekond hüljest ujusid paadi järel ning ulgusid muusikale kaasa. Pillimängu lõppedes sukeldusid hülged kiiresti merre tagasi. Just Aksbergide mälestusest saime aru, et hüljestele meeldib muusika. Käisime asja kontrollimas ning sellest ajast peale käime igal aastal hülgevaatlusretkedel Malusi saarestikus.

3. Aksi saare omapäraseim säilinud objekt on kivilabürint ehk kohalikus keeles Türgilinn

David Wekman ehitas saarele kivilabürindi ning laotas selle juurde oma nimetähed D.W. ja aastaarvu 1849, mis senini labürindi juures näha on. Labürint on mälestusmärk inimesele, kes elab vaid pärimuses. David Wekmani kohta ei ole säilinud arhiiviandmeid ega ei ole teada isegi tema matmiskoht.

4. Aksi saar oli koduks kahele endisaegsele heliloojale – vendadele August ja Oskar Luusmannile

August olevat olnud üks värvikamaid Aksi elanikke. Ta oli mitmekülgselt andekas – lõi muusikat ning harrastas fotograafiat, mida õppis Tallinnas. Tänu tema fotodele teame Aksi, Prangli ja Naissaare elust palju rohkem. Tihtilugu mõtles ta maailmaasjadest ning pani oma mõtted ka kirja. Kuigi teda peeti vaimuhaiguse ohvriks, ilmus tema sulest siiski mitmeid kirjutisi ja teoseid. Tema pärandist on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 61 helitöö käsikirja ja mustandit.

Aksilt on pärit ka Augusti vend Oskar Luusmann, kes elas perega Tallinnas. Seal juhatas ta koori ja õpetas orelimängu. Tema helilooming oli tagasihoidlikum, on vihjeid koori- ja soololaulude ning oreli- ja klaveripalade kohta, kuid teoseid endid leitud ei ole.

5. Aksi saar ja selle paadid ning paadiehitajad olid tuntud nii meil kui mujal

Paadid olid saareelanike jaoks hädavajalikud ning saarel elanud Aksbergid tundsid väga hästi paadiehituse kunsti. Saare esimene püsielanik Aabram Aksberg oli osav paadiehitaja ning õpetas seda ka oma poeg Jürile. Sadakond aastat hiljem, 20. sajandil avas Jüri pojapoeg Aleksander Aksberg saarel paaditöökoja. Ta ehitas uuemat sorti paate, mis meeldisid aga soomlastele ning mis vahetati mootori vastu. Nii hakatigi Soomest tellima paadimootoreid ja Aksi saarel ehitati Eesti esimene mootorpaat. Alguse sai edaspidine mootorpaatide ehitamine Aksi saarel. Kel paadil või paadimootoril midagi viga oli, sai alati Aksilt abi.

Aksbergide kiired voolujoonelised paadid olid 20. sajandi esimesel poolel Põhja-Eestis väga tuntud. Hiljem andsid Aksbergid oma panuse ka Rootsi paadiehitusse ja 1970. aastatel said Endel Aksbergi poolt ehitatud plastpaadid seal väga populaarseks.

6. Aksil oli 19. sajandi esimesel poolel elanikke ligi 10, sajand hiljem 20, seda kuni Teise maailmasõjani, mil suurem osa elanikest lahkus

Peale II MS lahkus suur osa Aksbergidest Rootsi, kust edasi Ameerikasse või Kanadasse. Saarele jäid pigem vanema põlvkonna esindajad. 1945. elas Aksi viies majapidamises 9 inimest. 1952. aastal teatati aga, et piirivalvel on piiri valvamise ja kaitsmisega raskusi, mistõttu pidid väikesaarte elanikud mujale kolima. Kuna oli talv ning kolimine oli keeruline, siis jäid Aksi elanikud saarele veel aastaks. Seega 1953. aastal Aksi püsiasustus lõppes.

Huvitav fakt: Aksilastelt võeti juba 1952. aastal paadid ära, mis tegi saarerahval võimatuks saarelt kuhugi pääsemise. Piirivalve käskis neil häda korral teha tuld ja suitsu ning anda nii pranglilastele hädast märku. Aksilased küll hiljem vaidlustasid ümberasustamise, kuid see jäi tulemuseta ning Aksi saare viimased elanikud lahkusid saarelt järgmisel aastal.

7. Salakaubavedu jõudis ka Aksi saarele

Krimmi sõja ajal organiseeris Briti laevastik Läänemerele blokaadi, et lõigata ära oluliste kaupade veo Venemaale. Sõjalaevad tulid Naissaare alla ning ei lasknud kaubaaluseid Tallinna sadamasse ega sealt välja. Küllalt kiiresti tekkis linnades ja külades kaubapuudus, eriti tunti puudust soolast. Paljud Eesti rannikuäärsed alad leidsid aga väljundi sõjast kasu saamiseks – tegeleti puuduva kauba toomisega Soomest Eestisse ehk salakaubaveoga. Veeti näiteks soola, tsitruselisi, ananasse jm. Väikepurjekad pääsesid kergemini blokaadirõngast läbi ning nii saigi salakaubavedu toimida. Ka aksilased teenisid soola vedamise ja peitmisega elatist. Aksil saarel on alles ka toonane soolapeidik, mis asub Aksbergide keldrivaremete all.

8. Prangli ja Aksi saar kuulusid 1847. aastast Girard de Soucantonide suguvõsale, kuid üsna pea otsustasid nad Aksi maha müüa

Aksi oli väga pisike ja eraldatud ning põllumajanduslikult kasutatavad maad oli pool saarest. See ei toonud mõisnikele suuri summasid sisse, mistõttu otsustas mõisnik Edmund de Girard Soucanton 1899. aastal Pranglisaarte maad tükeldada ja maha müüa. Aksi esimene majapidamine osteti 1901. ning viimane viiest 1920. aastal.

9. Aksilt oli koolis käimine keeruline, kuid ometi oskas saarerahvas kirjutada ja lugeda

Aksi lapsed käisid aeg-ajalt Prangli koolis, kuid sinna ei saanud alati minna. Kui Pranglil oli sel ajal 4-klassiline kool, siis Aksil oli 6-klassiline kodukool. Ent ometi oskasid aksilased 19. sajandi algul juba nii lugeda kui kirjutada, seda suuresti tänu koduõppele. Lisaks esitati koos Prangli ja Rammu noortega näitemänge, lauldi kooris ja mängiti pilli.

10. Helmut Aksbergil õnnestus 2013. aastal külastada Prangli ja Aksi saart, kus viimati käis ligi 70 aastat tagasi

Helmut Aksberg on Aabrami, Prangli esimese põliselaniku pojapojapojapoeg. 1944. aastal põgenes ta Nõukogude võimu eest mootorpaadiga Aksi saarelt Soome, sealt edasi Rootsi. 2013. aastal õnnestus Prangli Reiside omanikul luua Aksbergidega kontakt ning käia Stockholmis Helmut Aksbergil külas, et lindistada tema paadiehitusteadmised. Veidi hiljem külastas Prangli Reiside kaasabil Helmut Aksberg nii Prangli kui Aksi saart, kust oli põgenenud ligi 70 aastat tagasi.

Täna  omab Aksi saarel maad Jaanus, kes peab seal Šoti mägiveiseid ja lambaid, kes aitavad maastikku korras hoida. Elada Aksil kahjuks ei tohi, sellekohaseid skandaale on kajastatud viimastel aastatel meedias. Veel paar aastat tagasi kolisid Aksi saarel elanud inimesed Pranglile.   Soovid oma silmaga Aksi saart näha, kuulda veel põnevaid lugusid ja käia oma jalaga läbi Aksi kivilabürindi? Tule meiega suvel loodusreisile Eesti saartele ning avasta imeilusat Aksi, Keri või Prangli saart!

Allikad: Meie giidid, raamat “Aksi – mereriik Tallinna külje all”, aksi.ee