10 põnevat fakti Aksi saare kohta

Aksi saar on väga värvika ajalooga ning tänu seal elanud fotograafile on palju jäädvustatud. Saar on umbes 2,3 km pikkune ja 500 m laiune saar Prangli vahetus läheduses. See on kaetud heinamaade, kadastike, kiviklibu ja endiste hoonete varemetega. Suvel korraldame aksile nii plaanilisi avatud reise kui ka privaatseid grupireise.

1. Aksi saare esimesed elanikud saadeti sinna 18. sajandi algul Pranglilt

Pärimuse järgi ei saanud Pranglilt saadetud mehed Aksi saarel eluga hakkama ja kolisid peagi suuremale naabersaarele tagasi. Püsiasustus tekkis Aksil 1797. aastal, kui Pranglilt Mardi tallu tööle tulnud Aabram võttis naiseks Mari, rentis Haljava mõisahärralt Aksi saare ja asus sinna elama. Aabram oli puusepp, sepp, kalur ja põllumees ning saare ülesehitamiseks oli palju tööd: tuli püstitada hooned, kraavitada põllud ja heinamaad, puhastada kive ning ehitada kiviaedu.

Samal sügisel, kui Aabram ja Mari Aksile kolisid, randus ja hukkus Aksi randa viis suurt purjekat. Nendest saadi piisavalt ehitusmaterjali. Perekonnanimede panemise ajal sai Aksi saarel elav pere nimeks saare järgi Aksberg. Aabramil ja Maril oli sündis kolm poega, kellest suureks kasvas üks – Jüri. Temal omakorda oli kolm last, kellele kõigile ehitati oma talud. Jüri kolmandal lapsel oli omakorda 10 last, seega kasvas Aksbergide suguvõsa varsti nii suureks, et nad ei mahtunudki  saarele ära. Osad kolisid Viimsi poolsaarele, teised Jõelähtme rannaküladesse.

2. Aksilased olid suured muusikaarmastajad

Aksbergide suguvõsa oli andekas ja saarel tegutses nii pasuna- kui laulukoor. Harrastati kodust orelimängu. Aksbergid valmistasid kõige muu kõrval ka muusikariistu – oreleid ja harmooniume. Kõigis taludes olid orelid, mõned mandrilt toodud, teised ise tehtud. 19. sajandil olid koduorelid küllalt haruldane nähtus. Aksbergide mälestuste kohaselt olla saareelanikel soovitanud orelid osta saarel elanud rootslasest ohvitser David Wekman (Weckmann). Tema võis olla Aksi saare muusikalise tegevuse alusepanija ja edendaja, sest ta ise mängis ka orelit ning õpetas saare lapsed pilli mängima.

Aksbergide mälestusraamatus seisab, et Aleksander Aksberg koos venna Gustaviga käinud 1894. aastal purjealusega kaubareisil Soomes. Merereisi ajal lõbustasid vennad end pillimänguga – Gustav mängis viiulit, Aleksander harmooniumi. Ühtäkki kuulsid nad veidraid nohisevaid ja vilisevaid häälitsusi. Asja uurides selgus, et kümmekond hüljest ujusid paadi järel ning ulgusid muusikale kaasa. Pillimängu lõppedes sukeldusid hülged kiiresti merre tagasi. Just Aksbergide mälestusest saime aru, et hüljestele meeldib muusika. Käisime asja kontrollimas ning sellest ajast peale käime igal aastal hülgevaatlusretkedel Malusi saarestikus.

3. Aksi saare omapäraseim säilinud objekt on kivilabürint ehk Türgilinn

David Wekman ehitas saarele kivilabürindi ja laotas selle juurde oma nimetähed D.W. ning aastaarvu 1849, mis on tänaseni labürindi juures näha. Tema kohta pole säilinud arhiiviandmeid ega ole teada isegi tema matmiskoht.

4. Aksi saar oli koduks kahele endisaegsele heliloojale – vendadele August ja Oskar Luusmannile

August olevat olnud üks värvikamaid Aksi elanikke. Ta oli mitmekülgselt andekas – lõi muusikat ning harrastas fotograafiat, mida õppis Tallinnas. Tänu tema fotodele teame Aksi, Prangli ja Naissaare elust palju rohkem. Tihtilugu mõtles ta maailmaasjadest ning pani oma mõtted ka kirja. Kuigi teda peeti vaimuhaiguse ohvriks, ilmus tema sulest siiski mitmeid kirjutisi ja teoseid. Tema pärandist on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 61 helitöö käsikirja ja mustandit.

Aksilt on pärit ka Augusti vend Oskar, kes elas perega Tallinnas. Seal juhatas ta koori ja õpetas orelimängu. Tema helilooming oli tagasihoidlikum, on vihjeid koori- ja soololaulude ning oreli- ja klaveripalade kohta, kuid teoseid endid leitud ei ole.

5. Aksi saar ja selle paadimeistrid olid tuntud nii meil kui mujal

Paadid olid saareelanike jaoks hädavajalikud ning saarel elanud Aksbergid tundsid väga hästi paadiehituse kunsti. Saare esimene püsielanik Aabram Aksberg oli osav paadiehitaja ning õpetas seda ka oma poeg Jürile. Sadakond aastat hiljem, 20. sajandil avas Jüri pojapoeg Aleksander Aksberg saarel paaditöökoja. Ta ehitas uuemat sorti paate, mis meeldisid aga soomlastele ning mis vahetati mootori vastu. Nii hakatigi Soomest tellima paadimootoreid ja Aksi saarel ehitati Eesti esimene mootorpaat. Alguse sai edaspidine mootorpaatide ehitamine Aksi saarel. Kel paadil või paadimootoril midagi viga oli, sai alati Aksilt abi.

Nii sai Aksi saarel alguse esimese mootorpaadi ehitus Eestis. Hiljem andsid Aksbergid oma panuse ka Rootsi paadiehitusse ning 1970. aastatel said Endel Aksbergi ehitatud plastpaadid seal väga populaarseks.

6. Aksil oli 19. sajandi esimesel poolel elanikke ligi 10, sajand hiljem 20.

Pärast Teist maailmasõda lahkus suur osa Aksbergidest Rootsi, kust edasi Ameerikasse või Kanadasse. Saarele jäid pigem vanema põlvkonna esindajad. 1945. elas Aksi viies majapidamises 9 inimest. 1952. aastal teatati aga, et piirivalvel on piiri valvamise ja kaitsmisega raskusi, mistõttu pidid väikesaarte elanikud mujale kolima. Kuna oli talv ning kolimine oli keeruline, siis jäid Aksi elanikud saarele veel aastaks. Seega 1953. aastal Aksi püsiasustus lõppes.

Huvitav fakt: Aksilastelt võeti juba 1952. aastal paadid ära, mis tegi saarerahval võimatuks saarelt kuhugi pääsemise. Piirivalve käskis neil häda korral teha tuld ja suitsu ning anda nii pranglilastele hädast märku. Aksilased küll hiljem vaidlustasid ümberasustamise, kuid see jäi tulemuseta ning Aksi saare viimased elanikud lahkusid saarelt 1953. aastal.

7. Krimmi sõja ajal jõudis salakaubavedu ka Aksi saarele

Briti laevastik kehtestas Krimmi sõja ajal Läänemerel blokaadi, et lõigata ära oluliste kaupade veo Venemaale. Sõjalaevad tulid Naissaare alla ning ei lasknud kaubaaluseid Tallinna sadamasse ega sealt välja. Küllalt kiiresti tekkis linnades ja külades kaubapuudus, eriti tunti puudust soolast. Paljud rannakülade elanikud hakkasid Soomest salakaubana soola ja muid kaupu tooma. Aksilased teenisid elatist salaja soola vedamise ja peitmisega. Tänaseni on saarel alles toonane soolapeidik, mis asub Aksbergide keldrivaremete all.

8. Prangli ja Aksi saar kuulusid 1847. aastast Girard de Soucantonide suguvõsale

Aksi oli väike ja eraldatud saar, kus põllumajanduslikult kasutatavad maad moodustasid vaid poole saarest. Kuna see ei toonud mõisnikele suurt tulu, otsustas Edmund de Girard de Soucanton 1899. aastal Aksi maad tükeldada ja maha müüa. Aksi esimene majapidamine viiest osteti 1901. aastal ning viimane 1920. aastal.

9. Aksi lapsed käisid koolis kas Pranglil või koduõppe teel

Aksi lapsed käisid aeg-ajalt Pranglil koolis, kuid alati see võimalik ei olnud. Seetõttu õpetati lapsi ka kodus. Kui Pranglil oli sel ajal 4-klassiline kool, siis Aksil oli 6-klassiline kodukool. 19. sajandi alguses oskasid kõik aksilased lugeda ja kirjutada. Lisaks osaleti Prangli ja Rammu noortega ühistes näitemängudes, laulukoorides ja pillimängus.

10. Aksi saarelt pärit Helmut Aksberg külastas kodusaart 2013. aastal

Helmut Aksberg on Prangli esimese põliselaniku Aabrami pojapojapojapoeg. 1944. aastal põgenes ta Nõukogude võimu eest mootorpaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. 2013. aastal õnnestus Prangli Reiside tegevjuhil Annikal luua Aksbergidega kontakt ning käia Stockholmis Helmut Aksbergil külas, et lindistada tema paadiehitusteadmised. Veidi hiljem külastas Prangli Reiside kaasabil Helmut Aksberg nii Prangli kui Aksi saart, kus ta ei olnud käinud ligi 70 aastat.

Tule avasta Aksi saart!

Täna kuulub osa Aksi saarest Jaanusele, kes peab seal Šoti mägiveiseid ja lambaid, aidates maastikku korras hoida. Püsivalt saarel elada ei tohi. Kui soovid Aksi saart oma silmaga näha, kuulda lugusid ja käia läbi kivilabürindi, liitu meie suviste loodusreisidega!

Allikad: Prangli Reiside giidid, raamat “Aksi–mereriik Tallinna külje all”, aksi.ee