Prangli sadamakuuri lugu

Kelnase sadam on läbi aegade olnud Prangli saare elanike jaoks oluline kokkusaamiskoht. Kui kunagi püüti sadamas kala, siis tänasel päeval püütakse turiste. Seda ikka selle parimas tähenduses. Sadam on esmane kokkupuutepunkt külaliste ja kohalike vahel. Või miks muidu kogunevad elanikud ikka veel igapäevaselt laeva saabudes sadamasse vaatama, kes täna tuli? Ikka põnev ju, kes tuleb!

On fakt, et turism on 21. sajandil olnud saareelanikele oluline sissetulekuallikas. Turismi ümber on paratamatult põimunud meie toiduahel ning isegi nende jaoks, kes turismis käppapidi sees ei ole, tuleb kaudne tulu turismimaksust, mida saarlased oma äranägemise järgi ühisteks hüvedeks paigutada saavad. Esmamulje ja kõige olulisem side tekib saarega sadamas, olgu see siis elaniku rõõm koju saabumisest või külalise avastamiskogemus, aga sadam on saare süda, mis peab tuksuma. Just nende südametuksete pärast on Kelnase sadamas toimuv alati olnud kõigi jaoks hingelähedane.

On huvitav teada, kuidas Kelnase sadam on viimase 70 jooksul kujunenud selliseks, nagu seda täna näeme, ning mis saab sadamast edasi. Kas me väärtustame piisavalt seda, mis on? Kas me oskame vaadata tulevikku ja ette kujutada, milliseks Prangli saar ja saare süda tulevikus muutub? Kas ka 10 aasta pärast oleme praegu tehtud otsustega rahul?

Viimased 70 aastat Kelnase sadamas

Prangli saarele asutati kalurikolhoos 1949. aastal ning see sai nimeks “Noor Kaardivägi”. Prangli kalurikolhoos kuulus oma aja suuremate kolhooside hulka, selle esimesel tegutsemisaastal oli kolhoosnikke 154. Läbi aegade oli kalapüük ebakorrapärane, sest mereleminek sõltus suuresti ilmastikust ja sageli ei saanud vääramatu jõu tõttu kala püüdma minna. See tähendas aga, et näiteks 1957. aastal täitsid Prangli kalurid aasta püügiplaani vaid 35,1% ulatuses, kuid vaid aasta hiljem oli püük väga hea ning Noor Kaardivägi jõudis 121,2% plaanitäitmisega kalurikolhooside seas esikohale.

1956. aastal alustasid Prangli kalurid ka traalidega kalapüügiga, mis võimaldas kalale minna ka sügistormides. Tulemused olid muljetavaldavad ning kalatoodang kasvas koguni 10 korda. Kalakombinaat, mille laevad vedasid kala mandrile, ehitas Pranglile ka vägeva kalakuuri. Kalurikolhoos Noor Kaardivägi suutis püügiplaane täita, aga riiklikud kalakombinaadid ei jõudnud enam kalatoodangu kasvuga sammu pidada ja juba hakatigi kolhoosides otsima võimalusi oma kalatööstuse rajamiseks. Samal ajal oli Kirovi kolhoos Eesti kalurikolhooside esirinnas ning 1961. aastal langetati otsus Noor Kaardivägi kolhoosi ühinemiseks Kirovi kolhoosiga. Iseseisvast majandist sai S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi Prangli osakond.

Traalid Kelnase sadamas

Kalu töödeldi praeguses Prangli kultuurikuuris “Noor Kaardivägi”, mille taha eraldi majja ehitati suitsukuur. Kogu kolhoosiga seonduva töö tõttu alustati ka ülejäänud Kelnase sadama uuendustöödega: korrastati kaisid, süvendati akvatooriumi, ehitati kütusekai ja pumpla, rajati slipp ning ehitati väike raudtee kala transportimiseks laevalt mööda kaid kuuri. Elu Kelnase sadamas käis täies hoos.

Kuidas nägi välja kolhoosnike tööpäev Kelnase sadamas? Kai peal oli üks tööline, kes kalurite traalidega toodud kalad ära kaalus. Kalad toodi mööda sadamakaile ehitatud raudteerööpaid väikese vaguniga otse sadamakuuri, kus toimus kalade soolamine. Tagumises veidi väiksemas hoones toimus kalade suitsetamine. Kes soolas, kes suitsetas ja kes rookis. Naised töötasid kahes vahetuses. Kalad pandi pesemise jaoks suurtesse vannidesse, misjärel hakati neid soolama. Algselt püüti pigem kilusid, hiljem ka turska. Kui tursk lõppes ära, siis püüti jälle kilu (ca 25a tsüklid, mil üks kala jälle otsa sai).

Kirovi kalurikolhoosi Prangli osakonnas said tööd nii mehed kui naised

Prangli mehed olid enamasti kõikseotud kalapüügiga, töö oli tasuv ja preemiad suured. Naised töötasid suitsutuskuuris ning talvel teenisid raha käsitööga. Prangli kalurid ei kuulunud enam kõige vaesema rahvakihi hulka. Kolhoosikord kindlustas neile sissetuleku, mis oli eelmise sajandi keskel võrdne tööstustöölise palgaga või isegi ületas seda. Prangli kaluri aastatulu ületas keskmise kaluri sissetuleku. Kirovi kolhoosi lõpuaastatel Prangli naistele lisatöö tegemise võimalusi ei pakutud, kuid suuri toimetulekumuresid ei olnud. Kolhoosi pensionäride eest kanti hästi hoolt ning neid varustati toidukraami ja küttepuudega. Nooremad võisid teha mandril põllumajanduspäevi ning said talonge singi, sardellide ja muu defitsiitse kauba ostmiseks.

1993. aasta detsembris lõppes Pranglis Kirovi aeg. 1992. aasta sügisel Pranglisse tulnud koolijuhataja Kalev Põldsaar kirjutas oma muljetest: “Rahvas tundus alguses kohati veel Kirovi kolhoosi õitsenguaega igatsevat, puhkajaid ja juhukülalisi taunivat, samas aga ka sinimustvalge üle uhkust tundvat. Lahkuvate vene piirivalvurite punalipp rebiti Kelnase sadama tornist maha vist juba enne seda, kui nende viimane paat koos merehaige lehmaga nähtavuspiirkonnast väljus. Mehed haarasid kohe härjal sarvist – vaatamata sellele, et härg kõvasti vastu puikles -, asutasid oma kalaühistu ega jäänud tööta.”

Prangli sadamakuuri elu aastail 2014-2019

1993. aastal lõppes Kirovi kalurikolhoosi aeg Prangli saarel. Kolhoosihooned seisid Kelnase sadamas seejärel tühjana kuni aastani 2013, mil kalasoolamiskuuri renoveerima asuti. Endisesse kolhoosihoonesse rajati kultuurikuur. See avas uksed aastal 2014 ning tegutses ka käesoleval 2019. aastal.

Prangli sadamakuur enne ja peale renoveerimist aastal 2014

Kultuurikuuris on viie aasta jooksul toimunud palju eriilmelisi üritusi. Esmajärjekorras väärivad mainimist Prangli sadamakuuri jaoks kirjutatud originaallavastused. Esimene lavastus “Prangli lood ehk keik on trois” kanti ette sadamakuuri laval aastal 2014. Sellest järgnevatel aastatel on igal suvel saare- ja mandrirahvas erinevaid etendusi nautida saanud. 2018. aastal kirjutati lavastus kalalaevast “Eestirand”, mis Prangli lähedal oma lõpu leidis. See kirjutati EV100 jaoks ning kanti 2018. ja 2019. aastal ette nii Prangli sadamakuuris kui mujal Põhja-Eestis.

Teatrietendustele lisaks on sadama kultuurikuuris esinenud paljud Eesti tuntuimad artistid. Lisaks on iga aasta maikuus toimunud Prangli jooks ning juulikuus traditsioonilised kaluritepäevad. Sadamakuur on oma eklektilise välimusega saanud paljudele saarele saabujatele esimeseks tujutõstvaks atraktsiooniks ning oluliseks kohtumispaigaks nii külalistele kui kohalikele. Vaata 2017. aastal tehtud lühifilmi elust Kelnase sadamas.

Sadamakuuri tulevik

2019. lõpus on sadamakuuri säilitamise kohal suur küsimärk. Ei ole teada, mis saab sadamakuurist edasi – kas see lammutatakse või renoveeritakse. Tsiteerime külalise arvamust! Soomlane Pasi, kes külastas Prangli saart 2017. aastal esmakordselt, on lühidokumentaalfilmis Kelnase sadamast arvanud nii: “Kui lammutad maha vanad hooned, oled sa teinud midagi, mida ei saa tagasi võtta. Ma tean, et see võtab veidi rohkem tööd, kannatlikkust ning rohkem tulevikku vaatamist, kui alustad vana keskkonna renoveerimist. Aga selles, mille sa tulemuseks saad, on olemas nii ajalugu kui tänapäeval olulist praktilisust.”

Siinkohal on paslik mõelda, kas me suhtume saare ajalugu peegeldavatesse hoonetesse aupaklikult. Kas sellise ajaloolise taustaga hoone saab lihtsalt maha lammutada või väärib see taastamist? Mis saab Kelnase sadamast edasi, kui sinna kerkib eklektilise põneva hoone asemel keskpärane eurohoone?

Mis Teie arvate? Meie arvame, et renoveerime sadamakuuri vähemalt nii kauaks, kui paremad plaanid puuduvad ja miljonilised investeeringud saabuvad, sest tühimik Kelnase sadamas, mis pärast lammutusplaane seal laiuma hakkab, ei ole meie saarele kohane.

Allikad:
Rannarahva Muuseum “Prangli – ajaoaas Soome lahes”
Kari, H. Lühifilm “Kelnase sadam Prangli saarel”