Eesti põhjapoolseimad jõulud ehk 24. detsember Prangli saare moodi
Jõulud on Prangli saare elanike jaoks alati tähtsal kohal olnud. Ka siis, kui nõukogude ajal jõulude tähistamine lubatud ei olnud. Pranglilased käisid ikka kirikus ning nautisid õhtul ühist söömaaega. Samamoodi toimuvad saarel jõulud ka tänapäeval – pere saab kokku, ühiselt käiakse kirikus, kaunistatakse jõulupuud, jagatakse kinke ning süüakse jõulutoitu.
Nõukogude ajal sai kogu saarerahvas kokku ühistel nääripidudel. Kohal oli näärivana ning lapsed esinesid ja lugesid luuletusi. Tol ajal oli lapsi palju rohkem kui tänapäeval, mil Prangli koolis õpib vähem kui 10 last. Iga-aastased laste nääripeod toimusid Prangli rahvamajas, kus käis tol ajal vilgas kultuurielu – toimusid teatri- ja lauluringid ning palju muudki. Rahvamaja saali kaunistas suur ehitud kuusepuu, mis toodi kohale mandrilt, sest ka sel ajal saarel kuuski eriti ei kasvanud.
Kui nääripidudel sai kokku kogu saarerahvas, siis jõululaupäeval oli tähtis perega olemine. Perenaine hoolitses selle eest, et kogu pere saaks söönuks. Ettevalmistustega ühiseks söömaajaks alustati juba mitu kuud varem, mil oma sea liha soola pandi. Soolaseks toiduks valmisid ahjus sealiha koos kardulate, kaalide ja porganditega. Tänapäeval ei ole traditsioonilised Prangli jõulutoidud suurt muutunud. Jõulude ajal süüakse ikka sealiha, kartuleid, kaalikaid ja porgandit ning lisaks pererahva valmistatud marineeritud seeni, kõrvitsat ja muud taolist. Jõululaupäeva kombeks on pererahval olnud jõulusaia küpsetamine. Nii ka tänapäeval, mil magustoiduks süüakse ahjusooja jõulusaia või kringlit. Vanasti saadi enamik toidust oma käest – nii liha kui köögiviljad. Tänasel päeval kasvatavad küll enamik kohalikke oma kartulit, kaalikat, kõrvitsat ning käivad metsas ise seenel, kuid palju toitu tuuakse ka poest. Nii mõnedki käivad Prangli ainsas poes verivorsti ja liha soetamas, kuid üha rohkem käiakse mandril toidumoona soetamas.
©Prangli Travel. Prangli saarel laiuvad männimetsad
24. detsembril tuuakse kodudesse jõulupuu, ka vanasti ei toodud puud päevagi varem tuppa. Kuusepuu asemel on Prangli peredes tänapäeval jõulupuuks kujunenud hoopis mänd, sest saarel laiub suures osas männimets. Enamasti ehivad lapsed jõulumänni ära ning juba terve päev käivad ettevalmistused õhtuseks söömaajaks. Enne söömist ja jõuluvana küllatulekut käiakse ühiselt kirikus jumalateenistusel. Kui praegu käiakse kirikus jala või autoga, siis kunagi oli Prangli Laurentsiuse kiriku väravas iga hobuse jaoks oma post. Kel oli oma hobune, see tuli hobusega kabelisse. Jõulupuud hakati kabelisse tooma 20. sajandi algusest. Kuusk kabelisse toodi mandrilt ning kuusepaatide randajõudmine oli tähtis sündmus. Kui tänapäeval on elutubasid kaunistamas ehitud männid, siis vanasti toodi kodudesse mandrilt just kuusepuid.
Jumalateenistuselt koju jõudes algas pidulik söömaaeg, milleks perenaine juba pikalt valmistunud oli. Peale õhtusööki tuli kohale jõuluvana, kes lastele luuletuse eest kinke jagas. Enamasti leidsid lapsed kingipaki seest komme ja piparkooke, mille üle nad väga rõõmsad olid. Vanal ajal viis esimese jõulupüha hommikul perenaine varahommikul loomadele jouluid – igale loomale tüki leiba, kanadele ja kukkedele teri. Tänapäeval on saareelanikel mõned hobused, kitsed, lambad ja kanad, kuid lehmi ega sigu enam ei peeta.
Vanasti olid talved reeglina lumised. Kohe, kui lumi tuli maha, panid lapsed kiiresti villased kampsunid selga ja jooksid õue. Laped olid toas vaid sunniviisiliselt. Lakapealt otsiti välja puusuusad ning kiirustati Punase kivi või Liiseri mäele. Terve päev veedeti teiste lastega suusatades ja lumes möllates. Praegu käiakse lastega kelgutamas ning nagu vanasti kasutab ka praegu saarerahvas lumel liikumiseks potka- ehk tõukekelku. Mõnikord peetakse saarerahva vahel isegi potkamisvõistlusi. Jõulud Pranglil mööduvad rahulikult, lumiseid tegevusi ning perega koos olemist nautides.
©Prangli Rahvamaja. Pranglilaste seas on potkamine ehk potkakelguga sõitmine talvel tavapärane